15. veebruaril 2025 avas kunstnik Olga Jürgenson multimeedia installatsiooni, mis jutustab tema perekonna keeruka loo. Näitus „Tagasi Toilasse“ on avatud kuni 27. aprillini.
Teos põhineb kunstniku isiklikul uurimusel oma esivanemate saatustest – kuidas eestlastest asunikud saavutasid Venemaal edu, kuid kaotasid kõik revolutsiooni keerises. Installatsioon toob esile dilemmad ja valikud, millega perekond silmitsi seisis: kuhu kuuluda ja millist maad pidada koduks.
Olga Jürgenson avas installatsiooni tagamaid ja jagas oma loo sügavamaid detaile järgnevas intervjuus.
Intervjueerija:
Olga, palun rääkige oma reisist Venemaale.
Olga Jürgenson:
2022. aastal, kui sõda algas, otsustasin teha enda jaoks väga olulise sammu – minna Venemaale, oma isa sünnikohta. Ta sündis Smorodina külas Uljanovski oblastis. Minu jaoks oli tähtis näha seda paika oma silmaga ja viibida seal, kus elasid minu esivanemad. Ma ei teadnud, mida sellelt reisilt oodata, kuid see osutus väga emotsionaalseks. Juba bussis, mis viis mind Smorodinasse, hakkasin vestlema minu kõrvale istunud naisega. See oli ootamatu, kuid väga tähendusrikas hetk. Selgus, et ka tema oli eestlaste järeltulija, kelle perekond oli kunagi neisse paikadesse ümber asunud. Ta rääkis mulle inimestest, kes olid sinna jäänud, ja saatusest, mis oli põimunud Venemaa ajalooga. See päev oli minu jaoks tõeliselt eriline.
Intervjueerija:
Kas see reis tekitas teis huvi uurida asja edasi arhiivides?
Olga Jürgenson:
Jah, see andis tõuke põhjalikuks uurimistööks. Hakkasin töötama nii Eesti kui ka Venemaa arhiividega, uurima väljarännanute ajalugu ja kohalikku arhitektuuri. Otsingute käigus sain teada, et minu esivanemad lahkusid Eestist 1869. aastal. Nad rajasid küla, hakkasid maad harima ja ehitasid järk-järgult oma elu üles. See oli aeg, mil talupojad said passid ja neil tekkis suurem vabadus Venemaal ringi liikuda.
Intervjueerija:
Kuidas elu külas arenes?
Olga Jürgenson:
Küla kasvas ja arenes. Minu vanaema elas seal. Koht, kus ta elas, kannab siiani nime Punane küla. Sain teada, et algul rentisid minu esivanemad maad, kuid hiljem suutsid selle päriseks osta. Nad olid töökad inimesed ning nende majapidamine õitses. Kuid pärast 1917. aasta revolutsiooni muutus kõik. 1920. aastatel seisis paljude eestlaste ees keeruline küsimus: kas jääda Venemaale või naasta Eestisse, mis oli iseseisvunud. Minu vanavanaisa Eduard Jürgenson esitas avalduse Eesti kodakondsuse saamiseks, kuid see protsess oli keeruline ning perekonna saatus jäi ebakindlaks.
Intervjueerija:
Kuidas mõjutasid ajaloolised sündmused teie perekonda?
Olga Jürgenson:
Kahjuks väga tugevalt. Need aastad olid täis sõdu ja poliitilisi muutusi. Pärast revolutsiooni algas sõjaline kommunism, seejärel kollektiviseerimine ja repressioonid. 1929. aastal algas kollektiviseerimine ning 1937. aastal repressioonid. Paljud perekonnad, sealhulgas ka minu oma, sattusid keerulisse olukorda. Leidsin dokumente, mis näitavad, et mu esivanemad olid jõukad ja edukad – nad töötasid, arendasid oma majapidamist ja aitasid teisi. Kuid hoolimata sellest sõltus nende saatus riiklikest otsustest.
Intervjueerija:
Kas teil õnnestus leida oma perekonnaga seotud dokumente?
Olga Jürgenson:
Jah, kaks nädalat enne reisi leidsin sugulaste kirju, vanu fotosid ja olulisi dokumente. Mõned neist fotodest pärinevad 19. sajandist. Need aitasid mul paremini mõista, kuidas mu esivanemad elasid, millised nad olid ja millega tegelesid. 2020. aastal leidsin oma vanavanaisa kodakondsusavalduse ja tema ankeedi. Nõukogude Liidu arhiivides on säilinud palju dokumente, mis võimaldasid mul taastada olulisi üksikasju tema elust. Kirikuraamatust sain teada, et ta lahkus kodust juba 15-aastaselt. 1937. aastaks oli ta juba jõudnud kõrgele ametikohale.
Intervjueerija:
Kas avastaside ootamatuid fakte ja seike?
Olga Jürgenson:
Uurimistöö käigus sattusin viidetele Balti laevastikule ja selle rollile minu vanavanaisa elus. 1938. aastal oli ta ühe olulise sündmuse korraldajate hulgas. Samuti leidsin arhiivist nimekirjad väljarännanutest. Kolme aasta jooksul koguti inimesi kogu Venemaalt – nii külades elavaid talupoegi kui ka töölisi. Nendes nimekirjades olid mehed, kellele anti viisad või kelle saatuse üle otsustati – kas nad pidid lahkuma või astuma sõjaväkke. Need dokumendid justkui kaardistasid inimeste elusid.
Intervjueerija:
Teie loomingus on sageli graafilised elemendid ja käsitsi kirjutatud tekst. Miks see teie jaoks oluline on?
Olga Jürgenson:
Mulle meeldib töötada graafiliste materjalidega. Tänapäeval kirjutatakse käsitsi harva, kuid käsitsi kirjutatud tekst annab töödele isikliku ja elava iseloomu. Leitud dokumendid on iseenesest nii kaunid, et otsustasin neid originaalkujul säilitada – mustvalgena, ilma liigsete lisandusteta.
Intervjueerija:
Teie näitusel kohtab sageli lindude motiivi. Mida see teie jaoks sümboliseerib?
Olga Jürgenson:
Linnud naasevad alati koju. Ühel hetkel mõistsin, et minu elu sarnaneb nende omaga. Minu sugulaste saatus sõltus otsustest, mis tehti kaugel nende kodudest. Nad olid sunnitud oma kodupaigad maha jätma ning hiljem otsima võimalusi tagasipöördumiseks – või vähemalt mälu säilitamiseks.
Intervjueerija:
Milliseid mälestusi ja ludusid teie peres edasi anti?
Olga Jürgenson:
Näiteks oli jutt peidetud kullast. Räägiti, et kusagil on kirst hinnaliste esemetega, kuid keegi pole seda kunagi leidnud. See on muidugi legend, kuid see näitab, kuidas inimesed klammerdusid lootuse külge ja hindasid seda, mis neil oli.
Intervjueerija:
Milline on teie näituse peamine sõnum?
Olga Jürgenson:
Inimesed liiguvad, saatused muutuvad, kuid mälu jääb. Minu jaoks on oluline näidata, kuidas minevik põimub olevikuga, kuidas meie esivanemate lood jäävad meiega, isegi kui me ei ole sellest alati teadlikud.
