Filmiprogramm Sa jooksed. Igaüks on auklik.
Kuraator: Piibe Kolka
Filmiprogramm kaasneb näitusega Taganemisteeta. Kohaloluharjutus, rohkem infot SIIN. Lae alla programmi kataloog SIIN.
2. linastusõhtu (info 1. linastusõhtu kohta leiab SIIT)
20. juunil 2021, kell 17:00
NARTi 2. korruse kinosaalis
N.B. Koroonapiirangute tõttu palume sündmustele registreerida täites selle ANKEEDI.
Viiest lühifilmist koosnev programm, milles kajastuvad igapäevased võnkumised – töötamiste, tajumiste, muundumiste ja püsimajäämiste rütmid.
Laura Cemin
4 minutit
HD video
Dialoogita
4-minutine soojendus on lühike videojuhend. Üksik tegelane esitab ilusas ja ruumikas korteris rutiini, mis on loodud individualistlikele ühiskondadele omase võltsläheduse ja üksindusega toime tulemiseks. Mitmed vahendid (nagu termotekid ja higistamisvööd), mis on mõeldud temperatuuri tõstmiseks ja keha ümber kasutamiseks, leiavad siin uue eesmärgi – saavad teise keha asemikuks. Cemin’i video liigutuste sihikindlus mõjub ühtaegu rahustavalt ja murettekitavalt, peegeldades üksildaste inimeste igapäevast toimetulekut.
Laura Cemin on itaalia kunstnik, kes hetkel elab Helsingis. Tal on MFA Umeå Ülikooli kunstiakadeemiast ja kraad tantsimises. Ta on esinenud mitmetel rahvusvahelistel festivalidel, nagu Performing Love Kiasmas (Helsingi), Rum for Performance (Umeå) ja 13festivalen Galleri Konstepidemin’is (Göteborg). Tema visuaalkunstniku loomingut on näidatud mitmes riigis, näiteks Itaalias, Eestis, Soomes, Rootsis, Saksamaal ja Tšehhis. Hetkel osaleb ta Katerina Gregose kureeritud grupinäitusel Modern love (or love on the age of cold intimacies) Museum fur Neue Kunste (Freiburgis) ja Tallinna Kunstihoones.
Zheng Yuan
10 minutit
4K video, HD projektsioon
Mandariini keeles, inglise-, vene- ja eestikeelsete subtiitritega
Kurnatud motokuller vajub tänavaäärsel pargipingil unne. Unes, millest saab üks pikk aeglaselt arenev kaader, kogunevad töölised Shanzhai parki keset kõrbet, kus pidevas liikumises olevad kullerid muutuvad staatilisteks “skulptuurideks”. See stseen loob kontrasti kiiruse ja efektiivsusega, mis iseloomustab nende ööpäevaringset tööd. Näeme Hiina majandusime teistsugust külge: aina homogeensemas, tehnoloogiast küllastunud ning jõukas linnaelus tekib uut tüüpi töö ja sellega kaasnev sotsiaalne ekspluateerimine. Kiires unetus maailmas on uni muutunud neile mobiilsetele inimestele kulukaks riskiks.
Zheng Yuan elab ja töötab Pekingis. Töötades peamiselt ajapõhiste meediumitega, otsib tema looming pidepunkte fiktsiooni, dokumentaali ja essee vahel. Ta keskendub identiteedile, sellega seotud hinnangutele ning identiteedi suhtele ajaloo, võimu ja representatsiooniga, mis on pidevas muutumises. Tema filme on näidatud filmifestivalidel nagu Visions du Réel, Oberhauseni rahvusvaheline lühifilmifestival, Kassel Dokfest, Ann Arbori filmifestival. Ta on ka osalenud näitustel, näiteks A Long Hello, UCCA Pekingis, 2020; everything you’ve ever wanted is on the other side of the planet, Angewandte Innovation Lab Viinis, 2020, ja mujal. Ta lõpetas Chicago Kunstiinstituudi kooli 2015. aastal. 2020. aastal võitsi ta grand prix’ kaheksandal Huayu Youth Award auhindadel.
Hira Nabi
30 minutit
HD video
Urdu keeles, inglise-, vene- ja eestikeelsete subtiitritega
Ocean Master, mahakantud konteinerilaev, astub dialoogi mitmete töötajatega Gadani laevalammutuses. Vestlused kulgevad läbi unistuste, soovide, koduks peetud kohtade ja vägivalla, mis on omane Gadani laevalammutustöödele. Samal ajal kui töölised meenutavad oma kaugeid kodusid ja perekondi, sulanduvad pikad tööpäevad eristamatult ühte, ning sunnivad mehi silmitsi seisma töö reaalsusega, kus surmaga kokkupuude on igapäevane. Kui paljud neist jäävad ellu ja saavad tuleviku peale mõelda? Hira Nabi film segab teravat pilku visuaalse ja kontseptuaalse poeetikaga, mis tunnetab aja liikumist Gadani laevalammutuses ja kõigis sealsetes tegelastes, olenemata nende ontoloogilisest staatusest.
Hira Nabi on kunstnik ja filmitegija, kes jutustab igapäeva-lugusid visuaalide ja teksti kaudu. Tema looming mõtiskleb keskkonna üle, tihti nähtamatu, aeglase uuesti maaks saamise protsessi üle. Tema eesmärgiks on nihutada fookus inimkesksetelt lugudelt seotusele, et olla laiemalt tunnistajaks ajale, milles elame. Tema looming on üles ehitatud erinevatele etnograafilistele ja arhiiviuuringutele ning igapäeva rituaalidele, ning jälgib modernsuse mõju nii nagu seda tunnetab lõhestunud ühiskond. Ta elab ja töötab Lahores, Pakistanis.
Sky Hopinka
11 minutit
HD video
Inglise keeles, vene- ja eestikeelsete subtiitritega
Nooruse, õppimise, pärimuse ja teele asumise meenutuste kaudu jutustab see film väljamõeldud müüdi Xąwįskast, indiaani piibutaimest, mida Ho-Chunk indiaanlased kasutavad minestatute meelemärkusele toomiseks. Heli, pildi ja teksti rütmides tundub Xąwįska pigem vana sõber või mälestustest tuttav lõhn, kui botaaniline uurimisobjekt.
Sky Hopinka on Ho-Chunk rahvuse liige ja Luiseño indiaanlaste Pechanga haru järeltulija. Ta sündis ja kasvas Ferndales, Washingtonis, ja veetis mitu aastat Palm Springsis ja Riversides, Californias, Portlandis, Oregonis, and Milwaukees, Wisconsinis. Portlandis õppis ja õpetas ta Chinuk Wawa keelt, mis on üks põlisrahva keeltest Columbia jõe sängi alamjooksu piirkonnas. Töötades filmitegija, õpetaja, kuraatori ja kunstnikuna, keskendub tema looming isiklikele vaatepunktidele kodumaa ja maastiku teemadel, keelte ehitusele ja nendes peituvatele kultuuriaspektidele. Tal on BA Portlandi Osariigi Ülikoolist ja MFA filmi, video, animatsiooni ja uute žanrite erialal Wisconsin-Milwaukee Ülikoolist. Hetkel õpetab ta Bard Kolledžis filmi ja elektroonilisi kunste. Tema loomingut on näidatud mitmetel festivalidel, muu hulgas ImagineNATIVE Media + Arts festivalil, Images festivalil, Courtisane’i festival, Ann Arbori filmifestivalil, American Indian filmifestivalil, Sundance’i filmifestivalil, Antimatteri filmifestivalil, Chicago Underground filmifestivalil, FLEXfest ja LA filmifestivalil.
Nathaniel Dorsky
12 minutit
16mm film, värviline, helita, 18 kaadrit sekundis
“Aubade on luuletus või koidikulaul, mis kutsub välja päeva esimesi päikesekiiri. Sageli on õhus armunute hüvastijätt. See film on minu esimene katse filmida värvinegatiivile pärast eluaegset Kodachrome’ile filmimist. Mõnes mõttes on see minu jaoks uus algus.” (Nathaniel Dorsky)
Nathaniel Dorsky on eksperimentaalfilmikunstnik ning monteerija, kes on teinud filme alates 1963. aastast. Alates 1971. aastast elab ta San Franciscos. Ta on teinud eranditult analoogfilme, mis on peamiselt helitud ja mida kunagi ei digitaliseerita. Tema 16mm filme projitseeritakse niinimetatud “vaiksel kiirusel” – 18 kaadrit sekundis.
“Valdkonnas, kus valitseb pöörane lõikumine ja/või venitatud seisakud, avanevad Dorsky filmid aegamisi, kuid kindlalt, tasaselt hõljudes.” (Max Nelson)
Näituse Taganemisteeta. Kohaloluharjutus juurde kuulub rahvusvaheline kunstnikufilmide programm, mille linastused toimuvad kahel juunikuu nädalavahetusel.
Filmid kajastavad rütme ja võnkesagedusi olemise sõlmpunktides, kus elu täis kehad end parasjagu leiavad. Need on kehad, mis otsivad kohta füüsilises ruumis ja maastikes, ökoloogilistes võrgustikes ja majanduslikes hierarhiates, kehad, mis liiguvad ajas, kehad, mis teevad mõõdetud žeste ja leiavad suhetes teistega oma rütmi. Igaüks ühes audio-visuaaliks salvestatud hetkes, kus üleilmne seotus paljude teistega on läbinisti teada, ent reageerimiseks, sammuks, vaikuseks või pöördeks on üksainuke keha.
Filmid näitavad rattakulleri uneruume kontrastis tema kiirete ja tõhusate liigutustega, annavad juhtnööre võltsläheduseks, kutsuvad karjääri lõpetanud kaubalaeva vestlema töölistega, kes teda lammutavad, kujutlevad Xąwįska müüti taimest, mis äratab minestunuid, ning räägivad sisemistest ja välistest piiridest, küsides, kas film võiks olla kellelegi pesaks.
Paljudes filmižestides on otsustav konkreetsus, millest samas kajavad läbi nii valitud kui situatsioonilised naabervõnked. Sest
[…] igaüks on auklik. […] Ükskõik kui lagunenud või poorsed – me pole sest vähem inimesed. On võimalik jääda inimeseks, olles segunenud – sest olla inimene ongi olla segaduses. [1]
Toetajad: Briti Nõukogu Eestis, Eesti Filmi Sihtasutus, NomadIT.
Piibe Kolka (1986) on filmitegija, -vaataja ja kunstnik, keda huvitab filmi kui suhteliselt noore kunstivormi hargnev potentsiaal ja segunemine teiste kunstivormidega. Teda huvitab kunstnikufilm kui isiklik ja avastav praktika, milles on ruumi eksperimentidele ja mis samas uurib filmivormi audiovisuaalset, ajalist ja rütmilist eripära. Esitades vaheldumisi küsimusi „mis juhtub?“ ja „kuidas on?“, huvitub ta kohalolemise tunde intensiivsusest filmides ja selle mõtestamisest. Ta on töötanud New Yorgis dokumentaalide ning mängu- ja kunstnikufilmide operaatori ja monteerijana. Hetkel töötab ta lühifilmi ja laiendatud kino projektiga „Tütarrakk“, uurib kaameraesiste žestide mitmetähenduslikkust ning tunneb rõõmu audiokassetile salvestavast madala resolutsiooniga pikselkaamerast, mille pilt üliteravate ekraanide kõrval säbrulist ja vetruvat vaheldust pakub. Kolka on õppinud antropoloogiat Tallinna Ülikoolis (BA 2010, MA 2015) ja dokumentalistikat ning filmikunsti The New Schoolis New Yorgis (MA 2014).
[1] E. Wilk, “This compost: Erotics of Rot,” Granta, 07.07.2020, veebiväljaanne. https://granta.com/erotics-of-rot/.
