Multimeedia installatsioon
„Tagasi Toilasse“ on Olga Jürgensoni perekonna Eesti poole loo uurimise tulemus: nad olid esimeste asunike hulgas, kes läksid Virumaalt (Eesti) Kesk-Volgamaale (Venemaa), kus Jürgensoni perekond rajas 1869. aastal väheviljakale liivasele maale talu. Tänu visadusele ja sihikindlale tööle saavutasid uued asunikud Tsaari-Venemaal õitsengu, kuid pärast 1917. aasta revolutsiooni kaotasid nad kogu oma teenitud maa ja vara. 1920. aastal, kui Eesti sai iseseisvaks, taotlesid nad Eesti kodakondsust, kuid seisid silmitsi raske valikuga: kas pöörduda tagasi Eestisse, jättes maha need pereliikmed, kellele kodakondsust ei antud, või jääda kogu perega leninlikust sõjakommunismi poliitikast laastatud Venemaale. Olga vaarisa Eduard Jürgenson nimetas 1920. aastal esitatud Eesti kodakondsuse taotluses Toilas elava tädi perekonda lähimateks sugulasteks Eestis, kuid ta ei teadnud, et tädi Eestis 1905. aasta revolutsioonis osalenud abikaasa Maddis Strauch põgenes jälitamise vältimiseks koos perega Ukrainasse, kus ta siis 1909. aastal õnnetuses hukkus. Eduard ei teadnud ka seda, et Maddise poeg Engelbert Strauch, kes pidi 15-aastaselt pere ülalpidajaks saama, oli saanud Tallinnas bolševike partei liikmeks; 1918. aastal juhtis Engelbert enam kui 4500 Tallinna sõjasadama töötajat, kes töötasid 16-tunnistes vahetustes, valmistades ette endise Vene mereväe laevu Tallinnast Helsingisse evakueerimiseks, et vältida nende ülevõtmist pealetungiva Saksa armee poolt. Hiljem samal aastal põgenes Engelbert Petrogradi, mis oli juba kaotanud Nõukogude Liidu pealinna staatuse.
Ja see on vaid väike osa kogu loost…
Installatsioon on loodud spetsiaalselt kunstiresidentuuri NART jaoks Narva linnas, millest sai Olga Jürgensoni perekonna transiidipunkt.
Kunstnik avaldab tänu Eesti Kultuurkapitalile, Eesti Riigiarhiivile, Eesti Kirjandusmuuseumile, Eesti Instituudile, Narva kunstiresidentuurile, Marina Albertile, Ellen Barannikovale, Beloval Belova perekonnale, Anders Härmile, Voldemar Jürgensonile, Etna Jürgensonile, Anu Korbile, Aleksandra Kulikovale, Frida Kurrikule, Gleb Kuznetsovile, Jelena Malašinale, Tamara Orlovale, Liisi Pabstelile, Ljudmila Perlovale, Julia Polujanenkovale, John Prime’ile, Tanel Randerile, Johanna Rannulale, Irina Sidorovale, Olesja Simbergile, Elnara Taidrele, Kadri Tammele, Aap Tepperile, Vlasov-Simbergi perekonnale.
Olga Jürgenson sündis Siberis, kasvas üles Eestis ja elab Suurbritannias alates 2002. aastast. On osalenud olulistel rühmanäitustel, sealhulgas 56. Veneetsia biennaalil, Manifesta 10-l, Liverpooli, Moskva ja Uurali biennaalidel. Ta on saanud korduvalt stipendiume ja toetusi mitmetest Euroopa fondidest, 2011. aastal esitati ta Kandinsky preemia kandidaadiks. Arvukate isiklike projektide hulgas on näitus Tallinna Kunstihoone galeriis Eestis (2021–2022), Espronceda kunstikeskuses Barcelonas Hispaanias (2018), Cambridge’i ülikooli uues kunstikogus Suurbritannias (2014). Olga oli 56. ja 57. Veneetsia biennaalil Mauritiuse paviljoni kuraator.
