Maja lugu algab XIX sajandi lõpus, mil Kreenholmi Manufaktuurile loodi uus tehnilise direktori ametikoht. Direktori ja tema pere jaoks ehitati seega ka uus villa. Vanadel kaartidel on see hoone tähistatud lihtsalt numbriga “43”, sest tol ajal oli tööstusasulates majade nummerdamine teistsugune kui mujal. Iga objekt või maatükk alates laudast kuni kangavabrikuni said oma numbri. Samuti on oluline mainida, et Kreenholmis on kaks direktori elamut, mida ei tohiks omavahel segi ajada. Kreenholmi saarele viiva silla lähedal näete juhataja (või lihtsalt direktori) puidust villat. See on tööstuspiirkonna jaoks ebatavalise arhitektuuriga, mida võiks pigem kohata näiteks Narva-Jõesuu kuurortis. Muide, selles kohas asus ka manufaktuuri asutaja Ludwig Knoopi monument.
Kreenholmi manufaktuur oli suur ettevõte, millel oli ka oma arhitekt. Sellel ametikohal jõudis olla kolm inimest: Roman Heinrichsen (ehitas enamiku puidust maju ja esimesed tehasehooneid), Paul Alisch (ehitas enamiku kivimaju) ja Aleksandr Vladovski (haigla ja töölisklubi). Joala 18 direktori elamu koos teiste punaste tellistest neogooti arhitektuuri stiilis maja kavandas Paul Alisch. See stiil oli tol ajal Inglismaal väga populaarne. Neogooti ammutab inspiratsiooni keskajast, sealhulgas dekoratiivsetest mustritest, viilkatustest, lantsettakendest ja aknaääristest. Direktori elamu sai Teise maailmasõja ajal osaliselt kahjustada – katus ja katusekonstruktsioonid põlesid, kuid üldiselt maja säilis. Nõukogude ajal lisati juurdeehitus mille tõttu ei ole maja fasaad enam sümmeetriline.
Nagu te juba teade, see maja oli direktori ja tema pere ametlikuks eluasemeks. Viimase tehnikadirektori minia, Marjorie Cottam kirjeldas seda maja oma memuaarides järgmiselt: “Ruudukujuline hoone suurte tubadega. Maja koosnes kolmest elutoast, köögist, kolmest magamistoast, garderoobist ja vannitoast. Pööningut kasutati riiete kuivatamiseks, veini hoidmiseks ja talvekeldrina. Väljas olid aed ja kelder, kus suvekuudel toiduaineid hoiti. Elanikke teenindasid kokk ja neiu.» Samuti oli direktori aias liumägi ja see oli ümbritsetud aiaga, mis varjas direktori ja tema pere elu võõraste pilkude eest. (Foto: “Teeõhtu vanavanaemaga”, 2023, Helene Knoop)
Seoses revolutsiooniga Venemaal ja Esimese maailmasõjaga lakkab Joala 18 asuv maja olemast direktori ametlik elukoht. 1918. aasta Saksa okupatsiooni ajal elasid majas Saksa ohvitserid. Pärast nende lahkumist, Eesti Töökommuuni ajal asus seal Punase kaardiväe staap (kuni viimase ajani tähistas seda tahvel maja fassaadil). 1918. aasta lõpus toimus Kreenholmi väljadel Joala lahing, millega algas Eesti Vabadussõda ja juba 1919. aasta veebruaris lahkusid punaüksused Narvast. Sellest ajast alates kuni 1932. aastani rentis Kreenholmi manufaktuurilt direktori maja Eesti kaitsevägi.
Alates Vabadussõja puhkemisest asus endises direktori majas kaitsevägi, mis rentis seda Kreenholmi tootmiskompanilt kuni 1932. aastani. Alguses oli see Eesti kaitseväe 1. diviisi staabi kantselei, pärast 1925. aastat aga staap ise. Eesti ajaleht Põhja Kodu kajastas 1. diviisi elu üsna sageli: alates paraadide reportaažidest, väliskülaliste vastuvõtmisest, raamatute väljaandmisest kuni diviiside vaheliste jalgpalli sõpruskohtumisteni ja jalgrattasõitudeni (mainiti isegi uue aia ehitamist staabi ümber!). Kõik muutub, kui 1932. aastal sõlmib Eesti Nõukogude Liiduga mittekallaletungilepingu ja diviisi staap lahkub piirilinnast Narvast Rakverre. Ajaleht Põhja Kodu kirjeldab, et linna elanikud saatsid sõjaväelasi pisarsilmil raudteejaama. Mis täpselt pärast seda majas oli, seda me siiani ei tea. Hoone kuulus ikka Kreenholmi manufaktuurile, aga kas seda kasutati? Näiteks naaberhaigla hoone seisis pärast revolutsiooni tühjana kuni 30ndate aastate lõpuni, mil Narva linnavalitsus selle ära ostis.
1940. aastal okupeeris Nõukogude Liit Eesti ja alustas sellest hetkest sovetiseerimisprotsessi. 1940. aasta juulis natsionaliseeriti Kreenholmi tootmine nagu ka kõik teised pangad, suured tööstusettevõtted jne. Kõigil töötajatel keelati töölt lahkuda, vastasel korral karistatakse neid sabotaaži eest. 1941. aastal okupeerisid sakslased Narva. Kõigile endistele töötajatele tehti ettepanek tulla tagasi oma töökohale. Me ei tea direktori majast sel perioodil suurt midagi. Uute ajalehtede andmetel olid seal õpilastele mõeldud klassid. Märkimisväärne on ka see, et Saksa okupatsiooni ajal toimusid Kreenholmi vabrikus pidulikud üritused töölistele koos vabriku juhataja parun Andreas Knoopiga, Ludwig Knoopi pojaga. 1944. aastal vallutasid Punaarmee väed Narva. Kreenholmi töölisasula sai tugevalt kannatada, kuid üldiselt, võrreldes Narva kesklinna ja lähialadega, sõda seda päris ära ei kustutanud. Puidust kasarmud hävisid täielikult, kuid kivihooned olid alles. Fotod on tõestuseks, et põles direktori maja katus, hävisid katuse ülekattekonstruktsioonid nagu kõik aknad.
Koos vabriku rekonstrueerimisega kasvas ka rahvaarv ning Kreenholmi töölisklubi ei olnud piisavalt suur, et kõiki külastajaid vastu võtta. Need pikad kinopiletite järjekorrad toodi isegi telereportaažis esile. Manufaktuuri 100 aasta juubeliks kolis tööliste klubi uhiuude hoonesse, mis sai nime töölismässu juhi Vassili Gerasimovi järgi. Pärast seda asutati Joala 18 aadressil Amalie Kreisbergi (samuti tuntud revolutsionääri) Lastekunsti Maja, kus oli palju tegevusi nagu maleklubi, tantsimine, kulinaaria, filmirežii, pildistamine, kudumine, puusepatöö ja spordiklubi. Siin oli ka nukuteater. Veel tänapäevalgi kutsuvad narvalased Joala 18 maja “Amalieks”.
Pärast iseseisvuse taastamist Kreenholmi tootmine erastati. Peaaktsionär oli Rootsi firma Boras Wafveri AB. Nõukogude ajal rahastati Kreenholmi raamatukogu tootmisest, kuid eelarvepuuduse tõttu katkes raamatukogu ja raamatukogu personal. Enne oli töötajaid 11 ja pärast alles 5 ning raamatute maht vähenes 130 000-lt 102 000-le. Raamatukogu kolis Geraskast tagasi direktori villasse. Seal oli ka rehabilitatsioonikeskus. 1994. aastal läks raamatukogu linna valdusse. 1999. aastal oli endise direktori maja 26-kohalist lugemissaali kasutada juba 3119 lugejat. Paljud töötajad ja külastajad meenutavad, et Joala tänava majas oli talvel kitsas ja külm. Ajalooline maja ei sobinud raamatukogu vajadustega ja seetõttu kolis raamatukogu direktori majast uude kohta.
Lasteraamatukogu suleti 2007. aastal ja sellest ajast oli see tühi, kuni 2005. aastal sõlmiti seal kunstiresidentuuri asutamise leping Eesti Kunstiakadeemia (EKA) ja tehase omanike firma Narva Gate vahel. Kunstiresidentuuri missiooniks on elavdada kultuurielu vaikses Kreenholmi naabruses, mis pärast tootmisettevõtte pankrotti hääbus. Narva kunstiresidentuur võõrustab kunstnikke üle kogu maailma. Nad elavad siin ja loovad oma projekte, viivad ellu ideid, mis võivad kaasata ka kohalikke inimesi. Igal aastal on avatud konkurss, nii et iga kunstnik võib saada võimaluse residentuuriks. Samuti on NART avatud platvorm, kus toimuvad näitused, töötoad, avalikud üritused ja arutelud, ajalootuurid.