Leslie Moody Castro

Leslie Moody Castro on vabakutseline kuraator ja kirjanik, kes töötab Mexico City-s ja Texases, kus ta on organiseerinud ning kaasa töötanud erinevate projektide juures kuni kümme aastat. Tema praktika puhul on olulisel kohal ringireisimine ja koostöö – kirjutatud tekstid ja kureeritud näitused väljendavad pühendunud suhestumist külastatud kohtadesse.

Moody Castro usub kunsti rolli empaatia tekitamisel ning mehhiko folkmuusika (mariachi) mõjusse maailma paremaks muutmisel.

_ _ _

Me oleme ühendust võtnud residentidega, kelle residentuurid NARTis olime sunnitud COVID-19st põhjustatud situatsiooni tõttu tühistama ja edasi lükkama. Me palusime neil jagada oma mõtteid ning praegust olukorda – kuidas see on nende tegemisi mõjutanud ning kus nad on residentuuriperioodi veetnud.

Ma istun oma söögilaua taga Mexico City-s. Olen siin veetnud peaaegu kogu COVID-st põhjustatud kriisiperioodi ühe erandiga, kui läksin kaheks nädalaks residentuuri naabruses asuvasse mägikülla. Kohati on mul tunne nagu oleksin siin, oma söögilaua taga istunud liikumatult kõik need praeguseks möödunud kuus nädalat.

Kui COVID-st sai reaalsus olin parajasti Austinis Texases lõpetamas installatsiooni kallal töötamist. Paaniline poodlemine, kaupade kokku varumine ja wc-paberi kriis aitasid minus tekkinud ärevuse kasvamisele kaasa – ma olin justkui fakti ees, et see, kes ei muretse wc-paberi (või selle puudumise) pärast, ei võta olukorda piisava tõsidusega. Otsustasin riskeerida, lennukile hüpata ning sõita tagasi koju Mexico City-sse. Koju jõudnud tellisin amazonist hunniku raamatuid ning panin end isa soovitusel kirja kodeerimise kursusele Stanfordi Ülikoolis. Raamatud ning kursus aitasid mul aega ära kasutada, kuna projekte ja residentuure hakati järjepanu tühistatama või edasi lükkama.

Ma ei ole kuraator, kes maailma kokku varisemise valguses võitleks näituse toimumise pärast. Ma väärtustan tööd, mida me teeme loominguliste inimeste ja “vahekohtunikena” kultuuris, ning pikaajalistes projektides nii hariduse kui kogukonna ülesehitamise töös. Kuid momendil, kus inimelu on absoluutseks prioriteediks, muutuvad projektide tühistamised ja edasilükkamised teisejärguliseks ning olen kõik rahuliku südamega pausi peale pannud.

Kui kõik oleks läinud plaanipäraselt saabuksin täna, 3. mail Narva 4-6 nädala pikkusesse residentuuri, mida oleksin pikendanud reisiga edasi Moskvasse ja Peterburi. See oleks olnud teine kord, kui töö ja elu toovad mind tagasi Eestisse – kohta, millesse olen armunud ning kus elavad minu taga igatsetud sõbrad. Seekord oleks minu fookus olnud peatuspaigal Narval, piirilinnal, millest olen suures vaimustuses. Sündinud väikeses linnakeses Texase-Mehhiko piiril, tunnen, et kannan oma olemuses piirilinna lapse vaimu. Pool minu perekonnast elab seal jätkuvalt ning mul on eriline side kohtadega, mis ei ole nii seal- kui siinpool piiri, vaid justkui mõlemas kohas korraga. Narva perioodist oleks minu jaoks saanud aeg mõtiskleda enda peale kehtestatud piiridest väljapoole, luua uusi sõprussidemeid ning õppida nende käest saadud nõuannetest… olla ja õppida teises kohas ja teistes tingimustes.

Selle asemel istun praegu oma köögilaua taga ning kirjutan enda igatsusest Narva kohta hoolimata tõsiasjast, et ma pole seal kunagi käinud.

Ma olen oma natuurilt introvert ning võimeline nädalaid kodus vaikuses istuma. Ma väärtustan vaikust, kui seda parasjagu on. Töö hoiab mind rajal ning ma ei vahetaks seda mitte millegi vastu. Kummastavalt võib tõdeda, et olles nüüd lõpuks kodus, Mexico City-is, mõjub see kui puhkus, millest naudin iga hetke.

Esimesed viis nädalat möödusid karantiiniperioodis hästi. Ma veetsin aega lugedes – Harry Potter ning esimene ja teine osa Neapolitani seeriast, uudishimu tekkides uurisin sõpradelt nende käekäigu kohta ning keskendusin kodeerimise õppimisele. Kuuendal nädalal aga hakkasin tundma midagi kaotuse ja leinamise sarnast.

My igatsen oma sõpru. Ma igatsen võimalust kutsuda kedagi juhuslikule dringile. Ma igatsen eesmärki, isegi kui see eesmärk mõjub vaid ettekäändena käia duši all. Ma igatsen elevust, ühist nalja. Ma igatsen naeratada.

Ma olen ära väsinud zoomi kõnedest, mantrast muuta oma halvad harjumused headeks. Üleskutsed teha “paus”, “digitaalne pööre” või “kannapöörd” kõlavad nagu tahvlit kriipivate küünte krigin. Hoolimata “tohutust potentsiaalist” on digitaalne eluviis mind ära väsitanud. Me kõik saame sellega hakkama, aga allhoovusena mõjub kogu kultuuri online-i lükkamine vaid praeguse olukorra pehmendamisena. Kas see on vastuvõetav sellega mitte kaasa minna?

Mind on tüütuseni ära tüüdanud lõputud vestlused “praegusest hetkest”, kus COVID-19 on muutunud meid ühendavaks elemendiks (millesse ma ei usu, kui aus olla), kuid ka vangikongiks, mida ilmestab nägu kattev mask. Kuuendal nädalal hakkasin taga leinama sündmusi, mis jäid toimumata, erinevaid kogemusi ja elu – kõike seda, mis oleks pidanud juhtuma, kuid mis lõigati järeleandmatult ära.

Mul on mõneti vedanud ning ma olen sellest teadlik. Ma saan sellest kõigest kirjutada oma söögilaua taga olles ise täie tervise juures – kuid “vedamine” ei vabasta teatavast kurbusest. Mind valdab tundmus nagu oleks aset leidnud tuhat tillukest surma või million väikest suhte purunemist, enne veel, kui need oleksid saanud millekski areneda. See on tunne nagu leinaksid kedagi üksikul saarel. Asjad ei ole okei, ja see on okei seda välja öelda.

Täna on pühapäev. See on kurb pühapäev – üks kõigist neist järeleandmatult üheks sulanud kurva pühapäevaga lõppevaist nädalaist. Nii nagu ilmselt paljud meie hulgast, taban end mõttelt, kuhu see “uus normaalsus” meid ometi viib. Ma mõtlen selle üle pidevalt ning enamjaolt, kuidas see hakkab mõjutama minu tööd, mis kulgeb edasi juba ilma juhuslike kallistusteta. Isolatsiooni perioodi jooksul olen läbinud mitmeid ahastama panevaid faase uue olukorraga toimetulekuks, kuid ainus, millest leian lohutust on unistus lootusrikkamast tulevikust, kus iga kontakti otsiv žest väärib otsekui sõpruse tähist.