Hedi Jaansoo

Hedi Jaansoo on kunstnik ja fotograaf. Ta töötab enamasti väikeste ja õrnade asjade, ebakindluste, tunnetuste ja tundlikkustega. Teda huvitavad kaassüü ja kaasvastutus, kehaautonoomia ja kehaneutraalsus; ihakonfliktid eemalehoidmise ja aktsepteerituse, peitmise ja kontakti, ilupüüdluste ja -vältimiste vahel.

– – –

Vestlus Hedi Jaansooga, 4.12.2020

Saskia: Mis teemadega sa oma loomingus töötad?

Hedi: Haprused ja õrnused, hirmud, sisemised konfliktid, iha konfliktid – mingid asjad, mille vastu ma justkui võitlen või tahaks võidelda, aga mida ma ühtlasi ka ihaldan. Mulle ei meeldi kunstis asjadest otsesõnu rääkida. Kooliajal rääkima pidi, isegi siis, kui oli tunne, et sõnu ei ole, kõike ei saa või ei oska sõnadesse panna. Mõnikord õnneks teised oskavad minu eest. Tegelen selliste punktide otsimisega, kus asjad võivad kohe koost laguneda, aga nad veel kuidagi püsivad koos. Õrnad tasakaalud ja õrnad tugistruktuurid, toe vajadus, aga samas ka see risk, et sulle astutakse peale, müksatakse ja kõik vajub koost. Oled avatud riivata saamisele, kuigi tahaks olla hoitud. Ja samas tahaks olla hästi tugev. Aga et kui sa ei ole, et see siis oleks okei.

Saskia: Ma olen ka viimasel ajal palju mõelnud hapruse ja haavatavuse peale, ja sinu looming väga kõnetas mind EKA TASE näitusel paar aastat tagasi. Need on teemad, mille sõnadesse panek paratamatult tekitab teatud fikseerituse, mis jätab palju ka välja. Sinu kunstis jääb neile justkui avaram olemiseruum. Milline on sinu loomingupraktika, kuidas sa jõuad teose endani?

Hedi: Minu looming on ühest küljest aeglane, vajab küllalt pikka settimisaega, kuigi lõpuks ma võib-olla teen asju kiiresti. Ma ei saa niimoodi töötada, et antakse üks päev näituse ülespanemiseks, mul ei ole võimalik niimoodi töötada, mul ei ole sellist teost. TASE jaoks hankisin ruumi pool aastat ette ja töötasin samas ruumis pikalt. Mul on mingid visuaalsed ettekujutused, kavandid ja visandid, füüsilised jupid ja tükid. Hakkan ühest otsast tegema, teen sõlme, tõmban niidi, teen järgmise sõlme, ja tööprotsessi käigus otsin neid kohti, kus asjad justkui oleks paigas, aga mitte liiga paigas. Kogu aeg otsin seda momenti, kus miski natukene kriibib – ma olen seda otsitavat õõõõõh-tundeks nimetanud.. See on selline pidev ehitamine ja paar sammu tagasi astumine, vaatad, ja teed edasi. Teisalt enamasti ei saa niimoodi töötada, et oled pool aastat samas ruumis, kus lõpuks oma töid näitad, kuid mingil määral pean selles ruumis saama töötada, sest kõik saab kokku tundlikkuse baasil. See, kuidas kõik kokku saab, on alati risk, äkki ei tulegi kokku, äkki ei tööta, äkki on lihtsalt mingid parketijupid ja kivid ja see ei saa tervikuks kokku. Aga ma üritan usaldada oma tunnetust ja tundlikkust. Oluline on protsessi käigus pildistamine, pildid võivad sageli saada installatsiooni osaks. Vaheetappide jäädvustamine on piiri peal, ma ei saa mõnikord aru, kas see on dokumentatsioon või teose osa. Ma kirjutan ka, kuigi see on raske. Mu teosed ise on kohati peaaegu märkamatud, peaaegu olematud, tekst aitab anda suundi, niidiotsi. Kuigi mu tekstid on ka fragmentaarsed, aga see on sisu osa.

Saskia: Koroonaaeg on oma viisil teinud nähtavaks kuivõrd haprad me oleme inimestena, kuivõrd haprad me oleme ühiskonnana. Kas see situatsiooni on kuidagi ka sinu loomingut mõjutanud, pannud sind tunnetama oma loomingut teistmoodi või sellele midagi lisanud?

Hedi: Ma ei teagi, kas ja kuidas ta loomingut nii otseselt mõjutanud on. Ma üldiselt töötan ja tegutsen omaette niikuinii. Ühest küljest ei muutnud koroona ja eriolukord kevadel minu igapäevaelu tohutult palju – mul on väike laps ja suure osa ajast olin temaga kodune juba enne. Mõnes mõttes oli lihtsamgi, sest elukaaslane tegi ka sel ajal kodus tööd. Aga laiemas plaanis on muidugi valus näha, kui inimestel tööd võimalik teha pole, kui vanaema ei saa Soomest meie juurde tulla, sest see on riskantne. Kui need lapsed, kelle jaoks kool on ainus turvaline koht, ei saa kooli minna. Kui niigi üksikud vanurid kodudes või hooldekodudes peredega kohtuda ei tohi.  

Ma olen mõnes mõttes pidevalt mingis enesele pealesurutud isolatsioonis. Just vahetult enne kevadist koroonakriisi lugesin Olivia Laingi “The Lonely City’t”, kust ma päris palju äratundmist leidsin, ta räägib isolatsioonist ja üksindusest, ja siis tuli koroona ja ühtäkki olid kõik isoleeritud. Isolatsioon, millele ma mõtlesin ja võib-olla ka tunnetasin, see oli järsku üldine, kõikjal.

Saskia: Kuidas sa loominguni jõudsid oma elus, mis rolli on kunst mänginud?

Hedi: Eks ma vist mingilt maalt kogu aeg teadsin, et ma tahan minna pärast kooli kunsti õppima, algul ma küll arvasin, et moodi või midagi sellist. See vajadus või teadmine on hästi ammu olnud, aga ma peaaegu iga päev mõtlen, et ma lõpetan selle nalja ära. Minus ei ole seda network’ijat, mulle vahel tundub, et see on suurem osa kunstnikutööst, kui see, mida kunstnik ateljees teeb. Ja kaua ma jaksan peale maksta oma tööle kasvõi stuudio rentimise näol, kas see on üldse okei, kui mul on väike laps ja ma vastutan tema eest. Mul oli praegu natuke stabiilsem periood, sest sain vabakutselise loovisiku loometoetust, aga nüüd see stabiilsus lõppeb jaanuaris ära ja ma jälle mõtlen, et võib-olla ma peaksin selle nalja ikkagi ära lõpetama. Nali on halb sõna, kunstnikutöö pole mingi nali, aga tuleb mulle miskipärast pähe pidevalt sellele situatsioonile mõeldes. Võib-olla siis mitte ükski teine asi ei tundu mulle nii huvitav, mitte et maailmas ei oleks huvitavaid erialasid… Mul on see tunne ka, et ma olen kõrgharidusega küll, aga ma ei kvalifitseeru tegelikult millelegi, kui vaadata tööturgu. Ma ei tea, see on mingi veider draiv, et sul on vaja… Kuigi see on täiesti ebamõistlik. Mulle tundub, et kunsti tehes saad kõneleda asjadest nii nagu muudes valdkondades nii hästi ei saa, saad võib olla küll muudes loomingulistes valdkondades. Aga jaa, ma ikka ei tea, kas see on väärt seda tegelikult, kellele see korda läheb lõppkokkuvõttes. 

Saskia: Ma ei tahtnud selle küsimusega selliseid keerulisemaid teemasid tõstatada, aga see on paratamatu…

Hedi: See on paratamatus ja see on reaalsus ja need on olulised asjad.

Saskia: Kunstnikud töötavad teemadega erinevalt, on neid kes pühenduvad ühele teemale pikemalt, teised loovad pigem eraldiseisvaid töid. Sina oled vist pigem esimest tüüpi?

Hedi: Ma olen kindlasti selle pikema protsessi kunstnik. Vahepeal selle pärast ka stressan, et äkki peaks kiiremini reageerima mingisugusele hetkeolukorrale ja tegema aktuaalseid kiirelt reageerivaid töid.  

Ma töötasin residentuuris Hobusepea galeriisse tuleva näitusega, mis baseerub kevadel alustatud fotoseerial. See oli pikema protsessiga edasi töötamine ja mingite asjade läbiproovimine, samas kogu aeg adudes, et need on täiesti erinevad ruumid eksponeerimiseks. Oli raske ennast kujutleda sealt punaste telliskivide vahelt valgesse Hobusepeasse, minu jaoks võrdlemisi keerulisse kahekorruselisse galeriiruumi. Aga sain katsetada fotode formaatidega ja neid printida ja kombineerida nii omavahel kui mõningate materjalidega. Residentuuri lähedal on suurepärane pood “Megaodav”, taaskasutus, sealt ma ostsin roosa-beeži keraamikat, mida kombineerisin oma savijupikestega ja pildistasin. Teoste materjalivaliku puhul on mul üsna range kriteerium osta võimalikult vähe uusi asju, eriti neid, mis palju ruumi võtavad ja kunagi ei lagune või kahjulikeks ühenditeks põletatakse. 

Paralleelselt pikema töösoleva protsessiga pildistasin ka Narva roosa-beeže vaateid, mulle tundus, et ma nägin ainult roosat ja beeži, selliseid pastelseid toone, mis on hästi minu toonid olnud läbivalt, paljude toonid muidugi juba mõnda aega. Kui ma residentuuri juhi Ann Mirjamiga rääkisin, siis ta ütles, et need on tõepoolest Narva värvid. Mis on veel mulle omane, on see, et ma töötan nende asjadega, mis on mulle jõukohased, et ma ei peaks paluma liiga palju abi. Töötan oma võimete ja mõõdu järgi.

Saskia: Kas see on selleks, et sa saaksid ise olla selles aeglases loomeprotsessis?

Hedi: Ma arvan, et siin on mitu asja koos. Üks asi on see, et ma ei saa töötada niimoodi, et ma teen skeemi paberile ja siis jään ootama, et ma saan kuskilt suure raha ja siis keegi kuskil teostab selle mulle ära. Ma pean kogu aeg nägema, mis juhtub. Ma ei oska paberil või arvuti ekraanil niimoodi kellelegi teisele teostamiseks kavandada, see ei huvita mind ka, ma tahan materjali lähedal olla. Ma tunnen, et ma ei ole ka see jõuline naine, kes võtab sae või  mis iganes ja teeb ise suuri objekte, kuigi ma võib-olla tahaksin olla. See on nii sisuline, et rääkida nendest nõrkustest ja haprustest, kui ka praktiline, et ma saaks ise teha, et mul oleks võimalik lähedal olla sellele, mis ma teen. Võib olla on see ka mingi kontrolli küsimus. Ja ühtlasi ei meeldi mulle liiga palju abi küsida, mulle ei meeldi, kui ma pean inimestele peale käima, see on võib olla lihtsalt minu tagasihoidlikkus või reserveeritus.

Saskia: Mis sinu jaoks residentuurid on, mida nad pakuvad, võimaldavad?

Hedi: See on võimalus korraks ometigi pühenduda ja süveneda, kuigi palju sa ikka 3 nädalaga jõuad… võib olla peaks 3 kuud olema, et saaks päriselt süveneda. See on võimalus, et mul on ruum ja mul on aeg. Ma ei pea otsima oma tööaega selle kõrvalt, kuidas elukaaslane saab töö tehtud ja laps magab ja nõnda edasi. Samas ka distantseerimise koht, oma tavapärastest ruumidest väljas töötada. See on kunstnikule  professionaalselt äärmiselt vajalik suurepärane võimalus töötada oma loominguga. See võiks olla normaalne praktika osa, aga seal on igasugu agasid, eriti kui sul on väike laps – kas saab perega minna või ei saa (Hedi käis residentuuris koos perega – toim.). Lisaks kas sa üldse löögile pääsed. Ma pidin tegelikult minema Galerie van Cauwelaert’ residentuuri Lõuna-Prantsusmaale, aga koroona cancel’das selle 2 korda ära. Mul on ainult see üks Narva kogemus, aga see on midagi, mida alati tahaks.

Saskia: Kuidas see Narva kogemus oli?

Hedi: Tõeline luksus, mul oli kolm suurt ruumi, sest teisi residente ei olnud. NARTi hoone on imeline. Ma olin ka natuke konfliktis, et tahaks Narvat avastada ja linna vaibi tunnetada, aga teisalt mul on kolm suurt ruumi, ma peaks seda kõige täiega kasutama. Eriti kui sul on perekond, on residentuur hädavajalik pühendumise aeg. Ja ma tõesti olen väga tänulik, et NART koos perega tulla võimaldas ja seda edaspidigi residentidele võimaldada soovib!